Küll oll' rassõ ello ellä'
Pühä Esä Maarjamaal,
küll oll' rassõ koto tetä'
katõ ilma veere pääl!

Siski esä-esä kombõ'
jõudsõ hoita alalõ:
uma keele, valgõ' rõiva',
uma hüä süäme.

Kui mi jäl' sis kokko tulli
ummi vanno laulõga',
ar sis veli vele tundsõ,
sugu nakas selgümä.
Õt mi latsõ' sammu pitä'
jovvasi' õks tõisiga´,
õt saas' valgõt päivä nätä´
tulõvikuh Setomaa -

nõsta üles uma lipu,
käüsekanga kirivä,
tüllütulijalõ paku
mõrro seto sibulat.

Kui no jälki uma Peko
om Seto riigih kuningas,
küll sis varsti vahtsõst nakas
Setomaa kõik häitsemä!